EL on 27 Euroopa riigi poliitiline ja majanduslik liit, mis teevad koostööd sellistes valdkondades nagu kaubandus, majandus ja õigus. Schengeni tsoon on ELi eraldiseisev osa, kus osalevate riikide vaheline sisepiirikontroll on kaotatud, mis tähendab, et reisijad saavad tsoonis reisida ilma passikontrollita.
Kõik ELi riigid ei kuulu sellesse Schengeni tsoonja mõned riigid, mis ei kuulu ELi, osalevad Schengeni tsoonis.
Selle läbipaistvamaks muutmiseks vaatleme selles artiklis ka ELi ja Euroopa Liidu ajalugu ja päritolu Schengeni ala.
ELi ajalugu ja päritolu
Euroopa Liit (EL) sündis pärast Teist maailmasõda alanud poliitilise ja majandusliku integratsiooni protsessist. Üks peamisi eesmärke oli lõpetada sõjad Euroopa riikide vahel ning leida viis koostööks ja konfliktide lahendamiseks ilma vägivalla ja ähvardusteta.
1951. aastal asutati Euroopa Söe- ja Teraseühendus (lühendatult ESTÜ). See oli Euroopa organisatsioon, mille eesmärk oli anda söe- ja terase tootmine ühise ülemameti alluvusse. ESTÜ asutasid sel ajal Prantsusmaa, Saksamaa, Belgia, Madalmaad, Itaalia ja Luksemburg. See oli esimene samm Euroopa riikide poliitilise ja majandusliku liidu suunas. 1957. aastal asutasid samad riigid Euroopa Majandusühenduse (EMÜ), mille eesmärk oli tugevdada majanduslikku integratsiooni. EMÜ lõi ühisturu ja taotles rahaliitu.
1993. aastal allkirjastati Maastrichti leping, mis tõi kaasa Euroopa Liidu (EL) loomise ja euro kui ühisraha kasutuselevõtu. EL on sellest ajast alates laienenud uute liituvate riikidega ning liikmesriikide vaheline koostöö on laienenud paljudele muudele valdkondadele, nagu sise-, välis-, kaitse- ja justiitsküsimused.
Schengeni tsooni ajalugu ja päritolu
Schengeni ala loodi viie riigi ühinemisel 1985. aastal Schengeni leping allkirjastas otsuse järkjärgulise kontrolli kaotamise kohta ühispiiridel. Pärast lepingut sõlmiti 1990. aastal Schengeni rakendamise konventsioon, mis nägi ette sisepiirikontrolli lõpliku kaotamise ja mitmed kaasnevad meetmed. Karmistati kontrolli välispiiridel, ühtsete viisade väljastamise korda, Schengeni infosüsteem Kasutusele võeti (SIS), tihendati politseikoostööd sisepiiridel ja täiustati lähenemist uimastikaubandusele.
Järgnevatel aastatel ühines konventsiooniga üha rohkem ELi riike ning 1997. aastal võeti konventsioon kasutusele ELi õiguse formaalse osana. Tänapäeval koosneb Schengeni tsoon 27 riigist, millest enamik on EL-i liikmed, kuigi on ka väljaspool EL-i riike, mis kuuluvad Schengeni tsooni.
Schengeni lepingu eesmärk
Schengeni lepingu eesmärk on kaotada osalevate riikide vaheline sisepiiri- ja passikontroll ning suurendada seeläbi reisimisvabadust Schengeni tsoonis. See tähendab, et reisijad tsoonis ilma passikontroll saab reisida. Lepingu eesmärk on ka tugevdada koostööd osalevate riikide vahel sellistes valdkondades nagu justiits- ja siseküsimused, eesmärgiga paremini säilitada julgeolekut ja võidelda kuritegevusega tsoonis.
Miks mõned ELi riigid ei osale Schengeni tsoonis?
Põhjuseid, miks mõned ELi riigid ei kuulu Schengeni alasse, on mitu. Üks peamisi põhjusi on see, et mõned riigid soovivad säilitada oma sisejulgeoleku- ja immigratsioonipoliitikat ega taha nende osas teiste EL-i riikidega järeleandmisi teha. Mõned riigid on teadlikud kuritegevuse ja illegaalsuse ohtudest ning on otsustanud oma sisejulgeoleku kaitsmiseks oma piirikontrolli säilitada.
Teised riigid ei ole Schengeni tsooni liikmed, sest nad ei vasta veel tehniliselt osalemisnõuetele, nagu infrastruktuuri kohandamine uute reeglitega või siseriiklike õigusaktide kohandamine. On ka riike, mis ei ole EL-i liikmed, kuid kuuluvad Schengeni alasse, näiteks Norra, Island, Šveits ja Liechtenstein. Nad on alla kirjutanud reisivabaduse lepingule ja koostööle ELi riikidega sellistes valdkondades nagu justiits- ja siseküsimused.
Millal on riikidel lubatud Schengeni alaga ühineda?
Schengeni alaga liitumiseks peavad Schengeni riigid näitama, et nad on võimelised:
- valvab teiste Schengeni riikide nimel Schengeni ala välispiire ja vormiriietust lühiajaline viisa kohale toimetama (Schengeni viisa);
- teistega tõhusalt koostööd teha Schengeni riigid säilitada kõrge turvalisuse tase pärast sisepiirikontrolli kaotamist;
- kohaldama Schengeni eeskirju, mis reguleerivad maa-, mere- ja õhupiirikontrolli, viisade väljastamist, politseikoostööd ja isikuandmete kaitset;
- ühenduda Schengeni infosüsteemiga (SIS) ja viisainfosüsteemiga (VIS) ning neid kasutada.
Schengeni riike hinnatakse regulaarselt, et teha kindlaks, kas nad kohaldavad Schengeni eeskirju õigesti.
Millised riigid on Schengeni riigid?
Schengeni alasse kuulub 27 Euroopa riiki. Need on nn Schengeni riigid. Euroopa Liidu (EL) elanikuna võite nendes riikides vabalt reisida. Isikuid kontrollitakse Schengeni ala välispiiril.
Need on Schengeni riigid:
- Belgia;
- Taani;
- Saksamaa;
- Eesti;
- Soome;
- Prantsusmaa;
- Kreeka;
- Ungari;
- Itaalia;
- Horvaatia (liige alates 1. jaanuarist 2023);
- Läti;
- Liechtenstein;
- Leedu;
- Luksemburg;
- Linnased;
- Madalmaad;
- Norra;
- Austria;
- õietolm;
- Portugal;
- Sloveenia;
- Slovakkia;
- Hispaania;
- Tšehhi Vabariik;
- Island;
- Rootsi;
- Šveits.
Millised ELi riigid ei ole Schengeni riigid
Need ELi riigid ei kuulu Schengeni alasse:
- Bulgaaria;
- Küpros;
- Iirimaa;
- Rumeenia.
Millised mitte-ELi riigid on Schengeni riigid
Need riigid ei kuulu ELi, kuid on osa Schengeni alast:
- Liechtenstein;
- Norra;
- Island;
- Šveits.
EL tulevik
ELi tulevik on ebakindel ja sõltub mitmest tegurist. EL seisab silmitsi mitmete väljakutsetega, nagu rändekriis, kasvav terrorismioht, Brexiti mõju, liikmesriikidevaheline majanduslik ebavõrdsus, eurotsooni tulevik ja euroskeptilised liikumised mõne liikmesriigi sees.
Üha enam nõutakse ka ELi-sisese integratsiooni jätkamist, näiteks ühise varjupaiga- ja rändepoliitika, ühise kaitseliidu ning paremini koordineeritud välis- ja julgeolekupoliitika loomist. Teisest küljest kostab ka hääli vähema integratsiooni ja suurema riikliku suveräänsuse poolt, eriti riikides, kus on kohal kasvav euroskeptiline liikumine.
Raske on ennustada, milliseks kujuneb ELi tulevik, kuid see sõltub sellest, kuidas EL ja selle liikmesriigid suudavad väljakutsetega toime tulla ning leida tasakaal integratsioonivajaduse ja riikliku suveräänsuse vajaduse vahel.
Schengeni tulevik
EL töötab praegu välispiiride arukate piiride programmi kallal. See koosneb sisenemise/väljumise süsteemist, mis parandab piirikontrolli, võitleb ebaseadusliku rändega, hõlbustades samas sagedaste ja eelnevalt läbivaadatud reisijate piiriületust. ELi eesmärk on ka muuta viisamenetlus paremini ühilduvaks muude poliitikavaldkondadega, nagu turism, ja hõlbustada veelgi sagedaste reisijate jaoks menetlusi. Lisaks kaalutakse uut tüüpi viisat, reisiviisa, mis võimaldaks viibida kahe või enama Schengeni riigi territooriumil kauem kui 90 päeva, kuid mitte kauem kui üks aasta (võimalusega
pikendada seda veel aasta võrra).
Siiski on Schengeni tsooni tulevik ebakindel, kuna tsooni ees seisavad mitmed väljakutsed, nagu rändekriis, kasvav terrorismioht ja pandeemia mõju. Rändekriis on kaasa toonud osalevate riikide vahel pinged, kuidas tulla toime põgenike ja migrantide sissevooluga. Mõned riigid on olukorra kontrolli alla saamiseks ajutiselt taastanud piirikontrolli, mis ohustab tsoonis liikumisvabadust.
Kasvav terrorismioht on toonud kaasa turvameetmete suurendamise tsoonis, piirates reisimisvabadust. Samuti kõlab hääl Schengeni tsoonisisese koostöö edasise tugevdamise poolt, näiteks ühise varjupaiga- ja rändepoliitika ning ühise piirikontrolli kehtestamise poolt. Seetõttu on raske ennustada, milliseks kujuneb Schengeni ala tulevik. See sõltub sellest, kuidas EL ja osalevad riigid suudavad väljakutsetega toime tulla ning leida tasakaal reisimisvabaduse ja kodanike turvalisuse vahel.
Allikad: riigi valitsus ja Euroopa Komisjon
Seonduvad postitused:
