Holland on osa Schengeni alast. See ala on 26 ühist piiri- ja viisapoliitikat ajava Euroopa liikmesriigi koostöö, mida nimetame Schengeni riikideks või Schengeni riikideks.
Liikmesriikidele kehtivad samad viisaeeskirjad, mis on sätestatud ühises viisaeeskirjas. See võimaldab reisijatel liikuda kogu Schengeni alal ilma vastastikuse piirikontrollita, viisanõudega isikutel on ainult üks viisa, Schengeni viisa, mis on vajalik Schengeni ala välispiiri ületamiseks.
Isikute vaba liikumine on põhiõigus, mille EL tagab oma kodanikele. See võimaldab igal ELi kodanikul reisida, töötada ja elada mis tahes ELi riigis ilma eriformaalsusteta. Schengeni koostöö suurendab seda vabadust, võimaldades kodanikel ületada sisepiire ilma piirikontrollita. Schengeni ala tagab vaba liikumise enam kui 400 miljonile ELi kodanikule, aga ka paljudele kolmandate riikide kodanikele, ärimeestele, turistidele või teistele ELi territooriumil seaduslikult elavatele isikutele.
Schengeni riigid
Allpool loetletud riigid on osa Schengeni alast:
| Belgia | Taani | Duitsland |
| Eesti | Soome | Frankrijk |
| Griekenland | Ungari | Italië |
| Läti | Liechtenstein | Leedu |
| Luxemburg | Malta | Holland |
| Norra | Austria | Poola |
| Portugal | Sloveenia | Slovakkia |
| Spanje | Tšehhi Vabariik | Island |
| Rootsi | Šveits | Kroatië |
Bulgaaria, Horvaatia ja Rumeenia on alustanud Schengeni alaga liitumise menetlust. Euroopa Liitu mittekuuluvatest riikidest on Schengeni alaga liitunud Island, Norra, Šveits ja Liechtenstein.
Vaba liikumine Euroopas
1985. aastal kirjutasid eraldiseisvad ELi valitsused Schengenis (väike küla Luksemburgis) alla Schengeni lepingule. Selle lepinguga on osalevad riigid kokku leppinud kontrolli järkjärgulises kaotamises oma ühispiiridel. Schengeni lepingu rakendamine algas 1995. aastal, hõlmates esialgu seitset EL-i riiki. Nüüd on Schengeni alaga liitunud 27 riiki.
Kõik ELi kodanikud, olenemata kodakondsusest, võivad ületada sisepiire ilma piirikontrollita. Pädevad siseriiklikud asutused võivad siiski läbi viia politseikontrolli sisepiiridel ja piirialadel, tingimusel et selline kontroll ei ole samaväärne piirikontrolliga.
Avaliku korra või sisejulgeoleku tõsise ohu korral võib Schengeni riik oma sisepiiridel ajutiselt kehtestada piirikontrolli. Põhimõtteliselt piiratud aja jooksul, mitte üle kolmekümne päeva. Sellise kontrolli taaskehtestamisel tuleb teavitada teisi Schengeni riike, Euroopa Parlamenti ja Euroopa Komisjoni ning avalikkust.
Vabadus ja turvalisus reisijatele
Schengeni sätted tagavad kontrolli kaotamise liidu sisepiiridel, samas kui kontrolli välispiiridel on karmistatud. See on kokkulepetega kooskõlas. Need lepingud hõlmavad mitut valdkonda:
- ELi välispiire ületavate isikute suhtes kohaldatavad ühiseeskirjad, sealhulgas nõutavad viisad ja viis, kuidas välispiiril tuleb kontrollida;
- sisenemistingimuste ja lühiajalise viisa reeglite ühtlustamine (kuni 90 päeva);
- tõhustatud politseikoostöö (sealhulgas õigus piiriülesele jälgimisele ja jälitustegevusele);
- tihedam õigusalane koostöö kiirema väljaandmise süsteemi ja kriminaalotsuste täitmise üleandmise kaudu;
- Schengeni infosüsteemi (SIS) loomine ja arendamine;
- Euroopas reisimiseks vajalikud dokumendid.
Schengeni alaga liitumise tingimused
Schengeni alaga liitumine ei ole pelgalt poliitiline otsus. Riigid peavad täitma ka eeltingimuste loetelu, näiteks olema valmis ja suutma:
- võtta vastutus teiste Schengeni riikide nimel välispiiride kontrollimise ja ühtsete Schengeni viisade väljastamise eest;
- teha tõhusat koostööd teiste Schengeni riikide õiguskaitseasutustega, et säilitada kõrge turvalisuse tase pärast Schengeni riikide vahelise piirikontrolli kaotamist;
- suutma kohaldada ühiseid Schengeni eeskirju, nagu maa-, mere- ja õhupiirikontroll (lennujaamad), viisade väljastamine, politseikoostöö ja isikuandmete kaitse;
- Olge ühenduses ja kasutage SIS-i.
Kandidaatriigid läbivad enne Schengeni alaga ühinemist "Schengeni hindamise" ja seejärel vaadatakse riigid perioodiliselt üle, et tagada õigusaktide nõuetekohane kohaldamine.
